Fossiilne vaik, mida kutsutakse merevaiguks on tekkinud enam kui 50 miljonit aastat tagasi. Seal, kus praegu laiub Läänemeri, olid tollal subtroopilised metsad. Pole suur viga väita, et merevaik on peaaegu sama vana kui kogu meie planeet. Ja sama väärtuslik! 

Merevaigu keemiline valem: 79 protsenti süsinikku, 10,5 protsenti  vesinikku ja 10,5 protsenti hapnikku. Merevaigus on umbes 40 erinevat ainet, nagu nt merevaikhape ja raud. Enamus neist sobib kasutamiseks teraapias ja ravis.

Traditsiooniliselt varieerub see kollakasvalgest kuni tumekollase või pruunikasoranžini – merevaigu värv sõltub selle east ja paigast, kus merevaik tekkis. Haruharva võib merevaik olla ka punast või sinist värvi. Kõigil muudel juhtudel on tegu ilmselt kunstliku merevaiguga.

Niinimetatud sisaldised – taimede seemned, suled, veemullid või putukad – näitavad tavaliselt merevaigu päritolu ja muudavad selle unikaalseks. Midagi teha pole vaja. Lihtsalt imetleda!

Huvitav on see, et just putukad ja teised organismid või ained, mis on merevaiku kinni jäänud, on aidanud teadlasi nende uurimistöödel. Nii on identifitseeritud juba umbes 1000 ammu hävinud liiki.  

Jah, just nii. Merevaik oli moes palju sajandeid enne Cartier’d, Chaneli ja isegi Kristust. Balti merevaigu korjajad lisasid leitud merevaigutükikesele tihti mõne isikliku detaili, juveliirid (ameeriklased) graveerisid soove ja teisi häid sõnu merevaiku ja kinkisid paela otsa riputatud merevaigutükikesi oma lähedastele või müüsid neid.

Merevaik oli ja on kuni tänaseni üks kõige populaarsemaid meeneid, mida tuuakse Leedust ja teistest Baltimaadest ning sellest on saanud väga armas ja tähtis traditsiooniline kingitus.

Hiinlastel oli siiditee, eurooplastel merevaigutee. Merevaigu kaupmehed viisid Põhja- ja Läänemere rannikult Wisła ja Dnepri kaudu merevaiku Itaaliasse, Kreekasse, Musta mere rannikule, Süüriasse ja Egiptusesse juba 1600 a eKr. Loomulikult muutus merevaik pärast nii pika tee läbimist märgatavalt kallimaks ja seda kutsuti Balti kullaks. Kahtlemata aitas sellele kaasa ka merevaigu sügavkollane värv.

Kuni meie päevini on säilinud hulgaliselt legende selle kohta, kuidas merevaik toob edu ja õnne. Usutakse, et ta imeb inimesest negatiivse energia välja ja muudab selle positiivseks, mis puhastab keha, mõtteid ja hinge. Seepärast tasub endaga iga päev kaasas kanda merevaigutükikest. Soovitav on ka magada merevaigu kõrval, siis täituvad unenäod ja pärast väljamagamist on lihtsam vastu võtta õigeid otsuseid.

Kreeka keeles on merevaik „elektron“ – just siin peituvadki mõiste „elekter“ juured. Otsekui energiakondensaator aitab inimestel end uuesti laadida ja negatiivsest energiast lahti saada. Lisaks sellele kutsutakse merevaiku siiruse kiviks ja see sümboliseerib päikeseenergiat. 

Merevaik aitab vähendada ülemise kehapoole – pea-, kaela- ja kurguvalusid. Merevaigukäevõrud aitavad reuma ja artriidi puhul, pärsivad lihase- ja liigesevalusid. Lisaks selle aitab merevaik lahti saada rahutusest ja vähendab väsimust.

Iidsed Balti hõimud kasutasid merevaiguviirukit selleks, et kurjadest vaimudest lahti saada ja häid vaime ligi meelitada. Sõdalased usaldasid merevaiku enne lahingusse asumist. Noorpaarile ja vastsündinutele tagas merevaik õnneliku elu. XVII sajandil elanud preester, ajaloolane ja etnograaf Matthäus Prätorius kirjutas, et Läänemere regioonis ei surnud katku kätte ükski Gdanski, Klaipėda, Liapaja ja Königsbergi merevaigukorjaja. See kõlab soliidselt!

Merevaiku käes hoides muutub see soojaks ja eraldab meeldivalt lõõgastavat lõhna. Merevaikhapet, mida on selles fossiilis 3–8 protsenti, võib kasutada teraapias mitmel viisil. Merevaiguga läbiimbunud taimi kasutati vanasti antibiootikumide asemel haavade raviks ja ümbersidumisel.

Kahtlemata! Lapsehoidjad kandsid vanasti merevaigust tehtud kaelakeesid nii enda kui ka beebide kaitsmiseks mitmete haiguste eest. Merevaigust kaelakeed pandi kaela ka vastsündinutele, selleks, et hambad vaevata tuleksid ja oleksid tugevamad. See komme on säilinud kuni tänaseni!  

Mitte just päris nii. Juba arstiteaduse isa Hüpokrates, kes elas Kreekas  460-377 eKr kirjutas merevaigu meditsiinilistest omadustest ja selle praktilisest kasutamisest ning neid teadmisi kasutasid teadlased ka keskajal. Rooma arst Calistratus kirjutas, et merevaik kaitseb hulluksminemise eest, merevaigupulbri ja mee segu ravib kurguvalu ning silma- ja kõrvahaigusi ja veega manustades aitab maohaiguste vastu. Dominikaani munk ja filosoof Albert Suur (1193-1280) pidas merevaiku üheks kuuest kõige tõhusamast ravimist.

Ajaloolistele allikatele toetudes kandis merevaigukaelakeed ka Egiptuse vaarao Tutanhamon (umbes 1333-1324 eKr.) ning Homeros kirjeldas Balti kulda oma  „Odüsseias“. Kokkuvõtlikult öeldes on kõik need näited tõestuseks, et merevaiku kasutati laialdaselt ja see oli kõrgelt hinnatud

Huvipakkuv on fakt, et merevaik hulbib Läänemere soolases vees vee peal, aga magedas vees vajub põhja.

Naturaalsetes tingimustes ei peaks merevaigul olema mingit lõhna. Käte või tulega soojendamisel hakkab see eraldama eriti meeldivat lõhna, mis meenutab männiokste lõhna.